Hei! Jagan täna mõtteid oma hommikusöögist ja loomulikult jagan ka Teile oma lemmikut-lemmikut-lemmikut hommikusööki, milleks on kaerahelbepuder. See on vaieldamatult mu lemmik olnud juba, noo, ma arvan, et nii 5-6 aastat. Enne seda sõin ka vahetevahel nädalas muna ja pannkooki (ikka minulikke pannakaid:)) aga ma ei teagi, millal toimus kannapööre ja nii muna kui kõik muu on minu hommikusöögilaual üliharva. Pannkooke teeb meie peres Olev ja seda ehk 1-2 korda kuus pühapäeviti. No need on ka ülimaitsvad, aga nende retsepti jagan mõnel teisel korral ja las tänase päeva staar olla minu hommikupuder (:
Nii, nüüd aga hommikupudru juurde. Olen oma töös klientidega väga palju sattunud kuulma nende arusaama, et puder ei täida piisavalt kõhtu ja kui ka täidab, siis paari tunni möödudes on kõht väga-väga tühi juba. See paneb mind alati pead vangutama...
Sellele võib olla kolm seletust: esiteks kas pudrukogus on nii pisike, et tõesti täidab vaid korraks kõhu ära, aga siis kaob kehast kiiresti, teiseks hommikupuder paneb ainevahetuse päris kenasti tööle ja kui keha eelnevalt pole harjunud sellega, siis võib tekkida tunne, et justkui kõht oleks tühi ja viimaseks võib olla põhjus selles, et puder valmistatakse väga ühekülgne, ehk valgu- ja rasvavaene, see tähedab, et keedetakse veega, lisatakse pudruhelbed ja ehk mingit magustajat ja moosi ka, aga valgu- ja rasvaosapool toidukorras jääb vajaka.
Täna sõin mina jälle hommikul oma igapäevast putru, mille lisandiks olevad komponendid küll päeviti natuke erinevad, ja mõtlesin, et kuidas küll saab sellest ära tüdineda, see ei ole lihtsalt võimalik! Olgu mainitud, et minu hommikupudru keetmine võtab algusest kuni lõpuni maksimaalselt 10 minutit, seega see on ka ülikiire hommikusöök. 
Minu vaieldamatu lemmik on kaerahelbepuder, kuid siiski püüan ikka iganädalaselt valmistada ka mõnest teisest teraviljast putru, et ikka menüü oleks mitmekülgsem ja rikkalikum. 
Järgnevalt jagan oma kaerahelbepudru retsepti, mis muideks sobib ideaalselt ükskõik milliseks päeva toidukorraks :)

Vaja läheb:
50 g kiirkaerahelbeid (kasutan tavaliselt "Heleni" omi)
1/2 klaasi täispiima
1/2 klaasi vett
näpuotsaga soola
1tl pruuni suhkrut
maitseks kaneeli (see alati ei kuulu komplekti)

Serveerimiseks (loe mikrotoitaineteks, valguks ja rasvaks):
120 g kodujuustu (tavaliselt 3%)
100 g külmutatud marju (külmunud marjad on palju maitsvamad pudru peal kui värsked - ma tean, see on kiiks)
1 tl (u 20g) maapähklivõid

Valmistamine: Valan potti vee ja lasen keema. Lisan sellele piima, helbed, soola ja suhkru ning keedan seni kuni puder on piisava konsistensiga. Seejärel valan pudru kaussi ja lisan sellele ülejäänud komponendid.

Vahelduse mõttes kasutan erinevaid pudruhelbeid, nt hirsihelbeid, kaerakliisid, neljaviljahelbeid ja tihti segan neid kaerahelvestega pooleks (ehk 25g hirsihelbeid ja ülejäänud kaerahelbed). Maapähklivõi asemel võiks väga ideaalselt kasutada rasvainena võid. Marjadest maitsevad kõige enam mustikad ja seejärel kirsid ja vaarikad, aga aeg-ajalt ikka panen ka mustisõstraid pudrule. Kellele soe kodujuust ei maitse, siis soovitan seda eraldi süüa, aga mitte ära jätta. Kui siis ainult asendades mõne teise valguallikaga, sest seetõttu käesolev pudrukauss nii tervislik, selle kõige paremas tähenduses ongi, et sisaldab endas süsivesikuid, rasvu ja valke. 

Olge ikka tublid!
​Mari-Anne

Hei! Täna kirjutan natukene koduses keskonnas tekkivast toidukaost.
Nimelt 2021. aastal viidi läbi Eesti Maaülikooli poolt uuring "Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti toidutarneahelas." Käesolevas uuringus osalenute põhjal koorus välja, et üks inimene tekitab aastas toidukadu ligikaudu 61 kg. Enim visati ära aedvilju. Peamiseks toidu ära viskamise põhjuks toodi toidu riknemine, lisaks eelnevale veel vähemal määral visati ära toitu, mis oli liiga pikaks seisma jäänud või mille kasutamise tähtaeg oli möödunud. 
Elame ühiskonnas, kus võetakse toitu iseenesest mõistetavana. Toit ümbritseb meid igal pool ja igal sammul. Toitu on väga lihtne hankida, selleks ei pea enam ise toauksest väljagi minema...
Kui ostetud toit ei maitse, on seda kerge ära visata ning uue ampsu järele haarata, sest söök on meile nii kättesaadav, sellest tulenevalt ei teki ka halba enesetunnet kui toitu kergekäeliselt ära viskame. Toidu raiskamine ja ära viskamine on globaalne probleem ning kogub üha tuure. See murekoht laieneb põllumajandusest kuni tarbijani, Sinuni, välja.  
Käesolev probleem ei seisne üksnes toidu ära viskamises, vaid me saame rääkida siinkohal probleemist, mis puudutab üldiselt meie planeeti Maad, vett, energiat ja ka tööjõudu. Lisaks eelnevale tekitab vastutustundetu toiduga ümber käimine raskusi meie keskkonnale alates saasteainetest kuni kemikaalideni. 
Toidu raiskamise vähendamist ei saa muuta üleöö, kuid kindlasti saame olukorda leevendada oma igapäeva harjumusi kohandades. 
Järgnevalt toon mõned mõtted, kuidas me kõik, ka Sina, saad  oma panuse anda, et Planeet Maa ja keskkond meie ümber oleks mõnus paik elamiseks ka meie järgmistele põlvkondadele:
Esimese asjana tooksin välja nädalamenüü koostamise. Sellesse saab planeerida ja kirja panna kõik järgneval nädalal tehtavad toidud ja sellest tulenevalt koostada ostunimekiri. Sinna kirja panna vaid need komponendid, mis esinesid nädalamenüüs. Siin on võit mitmekordne - ei osta koju emotsioonioste, mis alatihti on maiustused ja muud snäkid ja teiseks on väga mugav ja lihtne kui toidutegemise plaan on paigas ega pea sellega iga õhtu enam pead vaevama. 
Eriti vahva on kui menüü koostamisse on kaasatud kõik pereliikmed, ehk igaühel on võimalus öelda, millist toitu ta sooviks. 
Teise asjana tooksin välja selle, et kirja panna nädala jooksul kõik, mille viskasite ära. Nädala või kuu lõppedes saab sealt korraliku ülevaate, kui palju pidi sööki ära viskama erineval põhjusel ja ehk järgnevatel nädalatel saaks kuidagi teisti käituda, et enam nii suurt toidukadu ei tekiks.
Kolmandaks olge teadlikud toiduainete pakenditele pandud siltidest "kõlblik kuni" ja "parim enne". Esimesel juhul on toiduaine ohutu käesoleva kuupäevani ning teisel juhul on see kuupäev, milleni säilib nõuetekohane kvaliteet, kuid mis aga ei tähenda, et see pärast seda kuupäeva enam söömiskõlblik ei oleks.
Viimaseks oleks üks selline väga lihtne näpunäide, et kui ostate koju värskeid aedvilju või piimatooteid või muid kiiremini riknevaid toiduaineid, siis aseta külmikus juba eesolevad tooted ette poole ja uued paigutage taha poole, sellisel juhul ei tohiks jääda ükski nukker paprika või juustuviil külmiku tahaseina nutma ja oma äraviskamist ootama. :)
Eelolevat nimekirja võiks veel täiendada sellega, et kuidas toitu õigesti säilitada, Kuidas ülejäänud toidu"jääke" ehk söödavaid osi kasutada veel ära teiste roogade valmistamisel jne. 
Mina võin oma kogemusest öelda küll, et meie viskame toitu ära oma kodus minimaalselt ja kindlasti mitte ligilähedale nii palju kui eelpool kirjeldatud uuringust sai välja lugeda. Seda kindlasti seetõttu, et koostame nädalamenüüd, ostan toidukauba e-poest, mille tõttu jäävad paljud emotsiooniostud tegemata. Igal nädalal kui kuller uue toidukauba koju toob, on mul tekkinud juba omamoodi hasart, et külmkapp peab olema võimalikult tühi.
Kõige sagedamini peame me ära viskama ka aedvilju, mis juba poest tulles on söömiskõlbmatud (lillkapsapea hallitab, avokaado on tumepruun, pirnid on liiga pehmed ja seetõttu juba laigulised jne). Kahjuks seda juhtub viimasel ajal üha sagedamini :(
Need on lihtsad "tipid," mille järgi toimetamisel saame teha ära suure heoteo meile endale ja ka kõikidele teistele.

Olge ostuteadlikud ja tehke planeeritud toiduvalikuid - igas mõttes! :)
Sägenz, 
Mari-Anne