Hei Sulle! :) Täna tahaksin kirjutada suvistest pidustustest, grillmistest, väljas einestamisest ja sellega seonduvatest toiduvalikutest ja üldse suhtumisest...
Suviti on enamustel meist rohkem toredaid ühisüritusi sõpradega, sugulastega ja muude vahvate sulelistega ja see üldiselt eeldab koos restorani/kohvikusse sööma minemist, kellelegi külla minemist, enda kodus külaliste vastu võtmist, aias grillipidusid, festivale jne. Siit ka paljude inimeste huulilt kuuldud ütlemine: "Suvel ma ei suuda end piitsutada" või "suvel on nii raske toidukordi ette valmistada" või "peale suve võtan end käsile" jne, seda loetelu võiks jätkata pikalt pikalt...
Aga fakt on see, et iga päev me süüa tahame, energiat vajame ja iga päev me ka sööme. Olgu kohe öeldud, et piitsutama ei pea end mitte keegi, et normaalkehakaalus olla, vaid kõik algab mõtlemisest, teadlilkusest ja üldisest suhtumisest ning valikutest :)
Nii, aga nüüd asja juurde. Alljärgnevalt kirjutan vaid enda toiduvalikute põhimõtetest, mida mina järgin ning mis tagavad minu puhul tasakaalustatud toitumuse ning üldiselt neid valikuid tehes ei pea ma hambad ristis ühelegi toidule ei ütlema.
Kui käin väljas söömas, kohvikus, restoranis vms, siis üldiselt valin menüüst seda, mis maitseb ja meelejärgi on. Tavaliselt mu jalad mind pubidesse ja kõrtsidesse sööma ei vii, sest sealne toiduvalik on  üldiselt kesine ja tavaliselt fritüüritud ja õlist läbi nirgunud (vabandust kui siinkohal mõnele pubile ülekohut teen!). Kuna igapäevaselt toitun enam-vähem tasakaalustatult, siis menüüdes üldiselt pasta, hamburgeri ja pitsa leheküljed keeran edasi, sest nende järgi ei isuta (kui ma just Steffani pitsarestorani pole maandunud :)) aga see selleks, tavaliselt valin kala, sest seda teen kodus ise harva. Kui valikus on valge kala, siis minu valik on tehtud üldjuhul. Kui meelepärast kala valikus pole, siis lähen kana või pardi peale. Need minu teised lemmikud. Parti ei oska ma ise teha ja kana on alati kindla peale väljaminek! Lisandiks valin selle mis prae kõrval on, mõnikord palun kartuli osakaalu vähendada ja suurendada salati osakaalu või palun kartuli vahetada köögiviljade vastu. 
Kui aga otsustan kohvikusse/restorani minnes, et täna võtan ka magustoidu, (kui näen menüüs šokolaadikooki või muud sarnast kakaost), siis pearoana söön üldjuhul salati ning jätan ülejäänud kalorid magustoidu jaoks. 
Suppidega on mul oma teema. Nimelt suppidesse suhtun väga skeptiliselt, kui supp pole just minu ema sulest valminud.. sest restoranides valmistatud supid on üldjuhul väga energiarikkad, kuid sealjuures väga toitainevaesed. Mida see tähendab? See tähendab, et supi sisse on lisatud küll köögivilju, aga lisaks neile väga palju rasvainet ja koort, et supp kreemine ja maitsev oleks. See omakorda täidab kõhu korraks ära, kuid varsti tunned, et kuskilt tahaks juba midagi näksida.
Kui on tulemas mõni pidu või kokkusaamine, kus pakutakse head-paremat süüa, siis olen kuulnud inimesi, kes ütlevad, et päeva esimeses pooles ollakse näljas, sest õhtul läheb suuremaks söömiseks ning hoitakse kõhtu selle jaoks. Mina leian, et selline suhtumine pole õige. Miks? Sellepärast, et õhtuks oled hundinäljas ning sööd kokku rohkem kaloreid, kui sellisel juhul, kui oleksid söönud nii hommiku- kui lõunasöögi eelnevalt päeva ajal, mis omakorda tekitab rasket ja halba tunnet. Seega siin hea nipp oleks süüa päeva esimesed toidukorrad pisut lahjemad ning kergemad, kui igapäevaselt, kuid kindlasti ei tohiks jätta neid vahele.
Suveõhtu, väljas soe ja mõnus olla, nädalavahetus ka ning tahaks grillida. Hea mõte! Grillile soovitan panna vorstide asemel liha. Vorstid on selline natuke kahtlase väärtusega toit minu jaoks, sisaldades lisaks lihale kõikvõimalikke lisaaineid, sealjuures palju rasva ning väga vähe valku. Mulle isiklikult meeldib grillida ise marineeritud kanafileed või Talleggi minutipihve kanafileest (lemmikud on meega ja juustuga). Vahel tuleb ka klassikalises marinaadis sealiha järele isu, siis teeme ka seda. Oluline on lugeda pakenditelt toitainelist koostist (valgu ja rasva omavahelist suhet). 
Grillvorstidest rääkides olen poelettidelt leidnud kaht sorti häid (figuurisõbralikke) vorstikesi. Ühed on kanafileetoorvorstid (rasva 7 g) ja teised kana grillvorstid. Kindlasti on hea mõte alati grillile panna liha asemele kala küpsema.
​Aga selle kõige eelenavalt kõneldu juurde võiks salatit ka süüa. Kuna grillimise käigus süüakse liha ikka rohkem kui õhtusöögiks pannil valmistades, siis oleks mõistlik süüa lisandiks värsket salatit, mida samuti ise valmistada. Kindlasti ei vali mina mitte kunagi poesalateid ja siinkohal olen mina poesalatite (nii toorsalat kui koorene salat) osas 0 tolerantsiga, sest esiteks minu arvates need ei ole maitsvad, teiseks need sisaldavad lisatud suhkruid (mida ma söön pigem magustoidust) ja kolmandaks on need valmistatud sellise majoneesiga, millest minu keha mitte midagi head ei saa! Kui valin grilli juurde vaid värske salati ning soovin süsivesikuid lisada, siis võtan leiba või puuvilju. Võimalusel grillin alati lisaks lihale ka köögivilju (juustuga täidetud tomatid, suvikõrvits, seened paprika vms). Kõht saab täis, enesetunne on kerge ja meel on rõõmus.
Olgu, aga tänaseks aitab, sest mina hakkan nüüd restorani suunduma!
Tsau ja järgmiste postitusteni!

​Mari-Anne

Täna valmisid muffinid, mida varem ei ole ma teinud. Singi ja juustuga muffineid olen küll, aga seekord lisasin veel paprikat ka.
Alljärgnevast kogusest sain mina 10 muffini-poissi :)
​
Vaja läheb:
1 suur paprika
3 muna
80 g veisesinki
60 g 5% juustu (riivitult)
50 g rukkimannat (võib vabalt asendada rukkijahuga)
maitsestamiseks näpuotsaga soola ning lihamaitseainet. 

Valmistamine: sega munad, lõigu sink, paprika ja riivi juust. Sega kõik kokku ühtlaseks massiks. Lisa rukkimanna ja maitseained ning natukene vett. Taigen jääb pigem vedel, kui tahke. 
Lõika küpsetuspaberist paraja suurusega ruudulised paberitükid ning aseta muffinivormidesse. Tõsta muffinisegu vormidesse. Küpseta 200 kraadi juures ahjus umbes 30-40 minutit. Näed kui muffinid on "valmis näoga!"

Toitumisalane teave ühe muffini kohta:
64 kcal
4,9 g süsivesikut
2,3 g rasva
6,3 g valku

Käesolevaid muffineid on hea kodunt lahkudes kaasa võtta, et neid vahepalaks ampsata. Pisikese toiukorrana on need hea ja mugav variant, sest sisaldavad kõiki makrotoitaineid, mis tagab selle, et kõht ei lähe nii kiiresti jälle tühjaks. Kui võtta vahepalaks vaid süsivesikuallikas (suur puuvili), siis on kohe-kohe nälg jälle majas! :)

Tehke ikka tervislikke toiduvalikuid! 
Mari-Anne

Täna saame uhkusega tõdeda, et oleme Oleviga mõlemad kõrgelt haritud Eesti toitumisnõustajad. Läbi on meie 4. aastased õpingud Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis ning uhkusega saame koos tõdeda, et oleme oma diplomitöö kaitsnud tulemusele "A" ning omame riiklikku kõrgharidust toitumisnõustajatena. 
Meie eriala nimetus on tervisedendus. Definitsioonina on tervisedendus protsess, mis võimaldab inimesel suurendada kontrolli oma tervise üle ning tugevdada seeläbi oma tervist. Meie õppisime kõrvalsuunaga toitumisnõustajateks. 
Läbitud sai nelja aasta jooksul väga palju põnevaid aineid, kohatud oma ala täielikke spetsialiste ning Eesti maastikul parimaid toitumiseksperte ning tehtud sai väga palju mahukaid teaduspõhiseid koduseid ülesandeid. Siinkohal toon mõned näited, milliseid aineid me läbisime oma õpingute käigus: ülevaade psühholoogiast, toitumise biokeemia, gerontoloogia, toiduohutus, erialane inglise keel, äritegevuse alused, projektijuhtimine, kommunikatsioon ja esinemisoskus, sissejuhatus tervisedendusse, tervisedenduslikud strateegiad ja poliitikad, rahvastiku tervis globaalselt, tervis ja elukeskkond, anatoomia, nõustamispsühholoogia, rehabilitatsiooni alused, kehasotsioloogia, toitumise alused, toitumisõpetus, liikumisfüsiloogia ja veel ja veel, seda nimistut võiks veel täiendada. Lisaks veel praktikad.. 
Tagant järgi mõeldes tehtud tööle ja õpingutele on hea tunne, et kogu see teekond sai ette võetud. 
Lisan siia lõppu mõned pildid ka!

Nüüd kui on suvepuhkus käes ja ülikool lõpetatud edukalt on ehk aega ka rohkem siia postitusi ja lugemist kribada.

Ilusat nädalat ja minge ikka võimalusel välja värske õhu kätte liikuma!
Mari-Anne

Me kuuleme inimesi rääkimas ainevahetusest, küll kellegil on teadmisi, et kellegil on kiire ainevahetus või siis hoopis ütlemas, et mul on ju aeglane ainevahetus jne. Mis tegelane see ainevahetus siis ikkagi on? Püüan lühidalt ja võimalikult lihtsalt kirjutada ainevahetusest ja sellega seonduvast. 
Nimelt ainevahetus ehk metabolism on meie organismis toimuv sünteesi- ja lõhustusmisprotsesside kogum, mille tulemusel vabaneb energia. Kõik ainevahetusprotsessid meie kehas võimaldavad meie organismi kasvamist, uuenemist, paljunemist, sealjuures hõlmates/kaasates seedimist, toitainete imendumist. 
Ainevahetus jaguneb kaheks: sünteesiprotsessid e. anabolism ja lõhustumisprotsessid e. katabolism. 
Läks segaseks juba? Kirjutan natukene täpsemalt, mis on ainevahetuse ehk metabolismi ülesanded meie organismis: selle käigus omastab organsim energiat toitainete vormis, samuti lammutab ta vanu biomolekule meie organismis, lõpp-produktide väljutamine organismist, lisaks eelnevatele väljutab veel organismi sattunud kehavõõraid ühendeid.
Pisut ka erinevatest makrotoitainete imendumisest. Alustan valkudest. Nende ainevahetus toimub peamiselt maksas, mille veri sinna transpordib. Teiseks süsivesikud. Süsivesikud peavad andma üle poole organismi päevasest energiast. Süsivesikute ainevahetus tagab veresuhkru stabiisena hoidmise. Ajukoele on süsivesikud ainsaks energiaallikaks. Süsivesikute varu jääb organismis maksa ning lihastesse. Viimaseks rasvade ainevahetus. Rasvhapete lagundamine toimub peamiselt maksas, lisaks südame- ja skeletilihastes ja neerudes. 
Selleks, et inimorganism toimiks normaalselt, ilma tõrkumisteta, mis omakorda toovad kaasa ainevahetusehäireid, tuleb toituda mitmekülgselt, teadlikult ning tasakaalustatult ning sealjuures ei tohi ära unustada liikumist, mis aitab omakorda hoida kontrolli all kollesterooli normaalse piiri. 
Vale on pugeda selle taha, et ta on tüse või koguni ülekaaluline selle tõttu, et tal on "aeglane" ainevahetus või, et tema vanemad olid suured ja suure kondiga või et "ma olen selliseks loodud". Me kõik saame oma keha muuta, aga seda tuleb teha teadlikult, järjepidevalt ja mõistlikult. Teadlik käiumine oma organismiga tagab jõudmise soovitud eesmärgini. 

Jah, palun topelt maapähklivõiga mulle! :) Fännan maapähklivõid üliväga. See on mu igapäevane sõber hommikusel pudrul, teinekord magustoiduks galeti peal ja kolmandal korral pannkoogi peal ja vahel. On isegi juhtunud, et panen maapähklivõid kanafileele lisandiks peale - annab suurepärase meki juurde! :) Aga mitte maapähklivõist ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis oma lemmikutest pannkookidest, mis on üdini figuurisõbralikud ja kerged, kuid samas toitvad maiustused. Energiasisalduse astet saab ise muuta, vastavalt sellele, kas soovid neist kõhu täis süüa (siis tee energiarikkam) või punktiks soolasele toidule (tee natuke kergem versioon). Minul olid nad viimasel korral läätsepajale järgseks magustoiduks, seega pisut kergem variant. 
Jagan seda kergemat retsepti ka Teiega.
Ülepanni pannkoogi jaoks läheb vaja:
1 muna
200 g munavalget
15 g kaerajahu
1 tl steviat
näpuotsaga soola
küpsetamiseks pannil kookosrasva

Lisandiks: 
1 suur teelusikatäis maapähklivõid 
1/2 banaani
peotäis kirsse/mureleid
kaunistuseks paar kreeka pähklit ka

Valmistamine: Aseta saumiksrisse muna ja munavalge, kaerajahu, stevia ja sool. Mikserda vahtu ning küpseta pannil kookosrasvaga mõlemilt poolt pruunikaks. Seejärel määri peale pool ettenähtud maapähklivõist, keera pannkooki rulli ja ülejäänud maapähklivõi määri peale. Lõigu peale banaaniviilud ja serveeri kirsside või murelitega.

Kui soovid teha veel lahjemat varianti, siis vähenda munavalge kogust poole võrra, lisa 10 g kaerajahu, vahele määri maapähklivõid vähem ja banaanist kasuta ära 1/3.
Tõeliselt mõnus punkt salatile või kergemale einele.

Kergemat uut nädalat!
​Mari-Anne

Sõnaga "kartulikotletid" assotseeruvad mulle rohkest õlist või rasvast nõretavad kartuliplönnid, mida üldiselt pakutakse sööklates või toidupoodide soojalettides ning mille toitainelineväärtus on madal või õigemini olematu...
Ise ma suurem kartulisõber pole kunagi olnud, aga selle-eest minu teisele poolele kartul meeldib. Järgnevad kartulikotletid ongi Olevi varamust pärinevad ning tema meistriteos, mis üllataval kombel ka minule vägagi maitsesid.. ja kui nüüd päris aus olla, siis kartuli osakaal neis kotlettides on tegelikult väike, aga just selle tõttu need tasakaalustatud toidukorra välja annavadki, sest teised koostisosad aitavad tõsta nende tärklise- ja süsivesikusisaldusele ka valgu osakaalu. Õigem nimetus oleks neile kotlettidele köögiviljakotletid, aga kartulikotletid kõlavad paremini - olgu siis nii!
Siit tuleb retsept (kokku umbes 7 kotletti)
Vaja läheb:
2 muna
2 viilu juustu (ära tükeldada) või 30 g riivjuustu
1 suurem kartul
2 porgandit
1 sibul
maitseained: sool, pipar
2 spl rukkimannat (sobib asendada ka rukkijahuga)
Praadimiseks oliiviõli

Valmistamine: kloppida kaks muna kausis lahti, riivida toores kartul ja porgandid ning segada munale juurde. Lõikuda sibul ning tükeldada või riivida juust ning segada kõik ühtlaseks massiks. Maitsestada ning lisada 2 spl rukkimannat. Küpsetada pannil oliiviõliga väikesed kotletikesed mõlemilt poolt seni kuni muutuvad pruunikaks. 

Tegelikkuses on võimalik kõiki "vana-aja toite" tänapäevasemas ja tervislikumas võtmes valmistada!

Päikest! :)
​Mari-Anne