Täna soovin jagada Teiega üht kookoskoogi retsepti. Olen isiklikult suur kookose fänn ning reeglina maitsevad kõik kookosemaitselised toidud, sealjuures meeldib küpsetada ka liha kookosrasvaga :)
Nüüd aga koogi juurde. Tegemist on täiesti gluteenivaba koogiga, samuti ei sisalda käesolev kook grammigi lauasuhkrut. Päris taimne see aga pole, kuna sisaldab kreeka jogurtit ja muna, aga kui nuputada, siis leiab ka viimastele asenduse. Tegemist on koogiga, mille süsivesikute sisaldus on väga madal, aga see-eest on rasvad võrdlemisi kõrged.
Kook koosneb siis põhjast ja kattest. 

Põhja valmistamiseks läheb vaja:
50 g kookosrasva (sulatatult)
50 g kookosjahu
1 terve muna
55 g munavalget 
(munavalget võib asendada ka terve munaga, kuid sellisel juhul on koogi rasvade sisaldus veel kõrgem).
Magustajaks steviat ja näpuotsaga maitsestamiseks soola

Katte jaoks läheb vaja:
500 g 4% kreekajogurtit
1 terve muna
1 spl kookosjahu
20 g kookoshelbeid
magustajaks Steviat ja maitsestamiseks näpuotsaga soola

Valmistamine: alusta põhja valmistamisest, kus mikserda omavahel muna ja munavalge. Lisa juurde kookosrasv ning seejärel sega käsitsi juurde kookosjahu, raputa natuke soola ning lisa steviat. Sega kõik ühtlaseks massiks ning aseta koogivormile küpsetuspaberi peale. Küpseta koogipõhja 200 kraadi juures umbes 15 min.
Samal ajal valmista koogipealis, kui põhi on ahjus. Sega kreeka jogurtile juurde muna, kookoshelbed, lisa sool ja stevia ning kookosjahu. Sega kõik ühtlaseks. Kui põhi on ahjust välja tulnud lisa peale kate ning aseta uuesti ahju. Kook tahab küpseda umbes 45-60 min. Võta kook ahjust välja kui hakkab natukene pruunikat tooni võtma. Soovi korral lisa peale meelepäraseid marju. Ise sõime seda alles külmalt järgmisel päeval. 

Terve koogi toitaineline väärtus:
1469 kcal
35 g süsivesikut
120 g rasva
66,4 g valku

Ilusat nädalavahetust ja uute postitusteni!
​Mari-Anne

Võib-olla oled kuulnud kedagi ütlevat, et kolesterool on lubatust kõrgem või oled sattunud lugema artiklit pealkirjaga: "10 toitu, mida vältida, et kolesterooli kõrgenemist vältida" või hoopis "10 nippi, kuidas kolesterooli alandada" jnejne. Ühesõnaga ma olen veendunud, et seda sõna oled ikka kuulnud! Aga räägime nüüd mis asi see kolesterool siis ikkagi on? See on rasvalaadne ühend, mis on inimorganismi loomulik ja vajalik komponent. Kolesterooli kasutatakse sapphapete ja osade hormoonide (ka suguhormoonide) tootmiseks, aga ka rakumembraanide struktuuris. Kolesterooli saab inimene toiduga, kuid seda tekib ka inimkeha rakkudes. Kolesterooli süntees on väga hästi reguleeritud ja selle (piisav) kogus rakkudes vähendab sünteesi organismi enda poolt. Inimorganimi ainevahetus vajab üle ühe grammi kolesterooli päevas, millest suurema osa sünteesib organism ise ja osa kaetakse toiduga. 
Toidus olevast kolesteroolist enamik ei imendu ega jõua verre, seetõttu toiduga saadavat mõõdukat kolesteroolikogust kartma ei pea. Toidukolesterooli imendumine väheneb, kui selle toiduga saamine suureneb. Lühiajaliselt toidust saadav liigne kolesterool ei ole tervisele ohtlik, aga pidevalt kolesterooli ja küllastunud rasvhapete liigtarbimist tuleks hea tervise huvides vältida. Kui toidukolesterooli saadakse kestvalt väga palju, siis suureneb kolesteroolirikaste sapikivide ning teiste riskifaktorite olemasolul ka südame-veresoonkonnahaiguste tekkerisk. Eesti toitumissoovituste kohaselt võiks kolesterooli saamine toiduga jääda keskmiselt  alla 300 mg päeva kohta. 
Kõige rohkem on kolesterooli munades (munakollases), maksas, rasvases liha- ja piimatoodetes. Kindlasti ei tohiks eelpool nimetatud toiduaineid oma menüüst eemaldada, kartes kolesterooli liigset kõrgenemist, vaid süüa neid mõõdukalt ning vastutustundlikult, sest neid toiduainetes on ka väga palju häid ja kasulikke omadusi inimorganismile. 
Järgmised sõbrad, kellest kirjutan on kiudained. Kiudained kuuluvad süsivesikute hulka. Kiudained keha ei seedi. Kiudainetel on oma roll meie toidulaual. Need tagavad kiirema täiskõhutunde ja normaalse seedimisprotsessi, lisaks sellele hoiavad kiudained vere kolsteroolitaseme stabiilsena. Aitavad normaalset kehakaalu hoida ning vähendavad riski haigestuda teist tüüpi diabeeti. 
Kuidas need aitavad normaalset kehakaalu hoida? Kiudaineterikkad süsivesikud aeglustavad toitainete imendumist ja ennetavad hüppelist veresuhkru tõusu. 
Kiudaineid leidub vaid taimses toidus: täisteratooted (täisterariis, -pasta, rukkileib, tangud, puu- ja köögiviljad, kaerahelbed, marjad, kaunviljad. 
Kiudaineid peaks täiskasvanud inimene päevas tarbima 25-35 g. Üks gramm kiudaineid annab 2 kcal. 
Elus kõige kohta sobitud võtmesõna "mõõdukus", nii ka kolesterooli kui kiudainete tarbimise kohta. 

Uute postitusteni!
​Mari-Anne

Teeme kohe selgeks selle, et valgud ja proteiinid on üks ja seesama. Sõna proteiinid tuleneb inglise keelsest sõnast. Valgud ehk proteiinid toimivad kehas peamiselt kudede ehitusmaterjalina. Koelised struktuurid on lihased, siseorganid ja luud, aga ka nähtavamal asuvad küüned, juuksed ja nahk. Kõik need organid koosnevad valkudest ning vajavad säilimiseks ja kasvamiseks pidevalt toidust lisa. 
Valgud jagunevad loomseteks ja taimseteks. Valgud on loomset ja taimset päritolu rakkude koostisosad, mis on üles ehitatud 20 põhiaminohappest. Aminohapped jagunevad asendamatuteks, mida inimorganism sünteesida ei saa ning asendatavateks, mida inimorganism suudab ise sünteesida. Erinevad toidud sisaldavad aminohappeid erinevas kombinatsioonis ja koguses. 

Valkude peamised ülesanded orgnismis:
1. organismi kasvamise, ehitamise ja arengu tagamine;
2. inimorganismile kõigi aminohapete tagamine;
3. valgud osalevad organismi regulatoorsetes protsessides;
4. osalevad aktiivselt antikehade tootmises ja tagavad organismi tugeva ning toimiva immuunsusüsteemi;
5. annavad toiduenergiat: 1 g valku annab 4 kcal, kuid nende energeetiline roll on väiksem võrreldes rasvade ja süsivesikutega.

Loomset päritolu valguallikad on muna, piimatooted (maitsestamata kohupiim, kodujuust), juust, kala, linnuliha, liha. Paljud loomset päritolu valguallikad, näiteks liha, juust ja muna sisaldavad lisaks valkudele parajal määra ka rasvu.
Taimset päritolu valkude parimateks allikateks on kaunviljad, pähklid, seemned, teraviljatooted.

Tervise Arengu Instituudi andmetel piisab keskmisele täiskasvanule 0,8 g valku kehakilogrammi kohta päevas (st. 60 kg kaaluvale naisterahvale 48 g valku). Treeniva inimese valguvajadus on kindlasti natukene suurem kui passiivse eluviisiga inimese valguvajadus, kuid see oleneb juba suuresti treeningu mahust ja intensiivsusest. 
Kogu päevasest kaloraažist peaks valgud katma ära 10-20%. Ehk kiire arvutus ütleb, et 2000 kcal vajava inimese valguvajadus on 300 kcal ehk 75 g.   

Tavainimesele ei ole vaja lisaks tavatoidule tarbida valgulisandeid (valgupulbreid), kuid väga sportlikule ja rasket treeningud tegevale inimesele on valgulisandid abiks kindlasti ning menüüs omal kohal. Seega tavainimene, kes treenib jõusaalis paaril korral nädalas, tervislikel eesmärkidel, ei ole vaja lisaks tavatoidule juurde tarbida valgušheiki, kuna see ei anna lisaefekti ei tulemustes, sooritustes ega ka taastumisel. See pole mingi imejook, mis paneks lihased vohama, nagu paljud jõusaaliharrastajad usuvad... Kõige olulisem on, et  päevane kaloraaž ja energiakulutus oleksid kooskõlas eesmärkidega. 
Kui eesmärgiks on kaalu langetus, siis mõningatel juhtudel vähendatakse süsivesikute või rasvade oskaalu menüüs ning selle arvelt suurendatakse valkude osakaalu. Kindlasti peaks inimene, kes nõnda teeb, olema väga teadlik kogu oma kaloraazist, makro- ja mikrotoitainete saamisest ning vajadustest. Selline lähenemine ei ole pikaaegne, sest liigne valkude tarbimine võib olla neerudele ja maksale koormav. Samuti võib tekitada allergiat ning olla podagrale eelduseks. Nii nagu valkude söömine ei tee saledaks, ei tee süsivesikute ja rasvade söömine paksuks. Kehakaalu mõjutab energiahulk tervikuna, mis on kõikide toitainete energia summa. 

Järgmises postituses kirjutan juba kurikuulsast kolesteroolist ja kiudainetest.

Seniks ilusat suve ning nautige välitegevusi! :)
Mari-Anne

Kasutatud kirjandus:
www.toitumine.ee
T. Pitsi; K. Salupuu. (2018). "Tervislik toitumine."
T. Pau; M. Võsumets. (2018). "Teejuht makrotoitainete maailmas."

Rasv ehk toidulipiid on suurepärane energiaallikas, mis suunab meie kehades pea kõiki füsioloogilisi protsesse. Võrreldes süsivesikute ja valkudega sisaldab üks gramm rasva pea kaks korda rohkem energiat, ehk 9 kcal.
Rasva vajavad meie aju-, närvi-, lihaste ja organite rakud. Toiduga saadavad rasvhapped muudavad rakukestad elastsemaks, mis väljendub otseselt naha, küünte ja juuste kaunis välimuses - tugevad küüned, särav ja sile nahk ning tugevad ja läikivad juuksed. 
Eesti toitumissoovituste kohaselt peaks inimese kogu oma päevasest kalorihulgast rasvu tarbima 25-35%. Siinkohal jälle minu näitel üks kiire kalkulatsioon: minu päeva kaloraaž on umbes 2000 kcal, sellest 30% on 600 kca, ehk jagada see 9-ga 66,6 g. Kindlasti ei tohiks tarbida rasvu vähem kui 1 g oma kehakaalu kohta, ehk 60 kg kaaluv naisterahvas peaks tarbima kindlasti 60 g rasvu päevas (või rohkem), sama aga ei saa väita ülekaalulise mehe/naise kohta, kes kaalub 110 kg, siis kindlasti tema rasva osa ei peaks olema 110 g. See kehtib ikka normaalkaalus inimeste kohta. 
Rasva tarbimine on naiste puhul eriti oluline, kuna rasvade tarbimine on seotud hormoonide talitlusega. Keha toodab östrogeeni vaid koos piisava rasvakoguse omastamisega toidust. 
Kahjuks on Tervise Arengu Instituudi andmete põhjal iga teine täiskasvanud eestlane ülekaaluline või rasvunud, laste seas üks kolmest. See on justkui uus haigus, mis levib kui epideemia maailmas!!!
Rasvumist põhjustab toidust saadav liiga suur energiahulk. Pea võimatu on kirjutada ülekaalu ühe konkreetse toitaine arvele (ehk ainult suhkru ületarbimine või ainult rasvaste toitude ületarbimine). Näitena: vaid vahukoort ei soovi keegi süüa ilma magusaks tegemata, aga kui sinna lisada ka suhkur, siis maitseb see palju paremini. Ehk üksinda rasvast asja ei taha keegi väga palju korraga süüa, aga kui seal on juures ka süsivesikud, siis maitseb see palju paremini ning raske on söömist lõpetada...
Energia, mis ei leia füüsilist kasutust, talletatakse rasvkoes, olenemata sellest, millisest toitainest see pärineb. Ehk kui inimene soovib kaalus alla võtta, peab ta sööma vähem kui kulutab, ehk olema energiadefitsiidis ja kui sööb enam kui jõuab keha ära kulutada, siis on kalorid plussis ning sellega lisanduvad lisakilod ning nahaalune rasvkude kasvab. 
Rasvade eemaldamine menüüst toob lisaks kaasa tervisehädadele erinevad söögiisud, sest toitumine on tasakaalust väljas (organism ei saa rasvu, mida tal elutegevuseks vaja läheb). Siit järeldus: teadlik toituja ei tohiks eemaldada oma menüüst ühtki makrotoitainet, ei rasvu, süsivesikuid ega valke. 
Toidurasvad jagunevad küllastunud, monoküllastumata ja polüküllastumata rasvhapeteks. Enamik toite sisaldavad kõiki kolme tüüpi rasvhappeid. Inimese organism vajab toimimiseks kõiki kolme tüüpi rasvhappeid - sel põhjusel ei ole olemas nn häid ega halbu rasvu. 
Mõned näited, millistes toiduainetes milliseid rasvhappeid leidub:
1. Küllastunud rasvhapped: rohkem loomset päritolu toitudes, näiteks lihas ja lihatoodetes, piimas ja piimatoodetes. Taimsetest sisaldab neid enam kookos- ja palmirasv.
2. Mono- ja küllastumata rasvhapped: ülekaalus enamikus taimset päritolu toitudes. Näiteks: õlid, pähklid, seemned, kala. 
Eesti toitumissoovituste kohaselt võiksid küllastunud ja transrasvhapped kokku päevas olla 22 g, monoküllastumata rasvu 22-44 g ja polüküllastumata rasvu 11-22 g (sealjuures omega-3 rasvu 2 g).
Päevas maksimaalselt lubatud küllastunud rasvhappete koguse saab kätte väga kergesti, näiteks süües ära kaks muna, viilu peekonit või muud rasvast liha ning kaks juustuviilu. Eestis ka selle tõttu on nii palju ülekaalulisi ja rasvunud inimesi, et tarbitakse liialt just neid rasvhappeid ning liiga vähe jällegi mono- ja polüküllastumata rasvhappeid.  
Toon enda kaloraažist jällegi näite, kui palju oleks soovituslik 2000 kcal juures ja milliseid rasvu tarbida, et olla sealjuures rasvade tarbimisega tasakaalus, mõõdukas ning kontrolli all: 10-20 g seemneid ja/või pähkleid, 25 g võid või õli, ülejäänud 25-30 g saada kalas olevatest rasvadest ja toidus leitavatest peiterasvadest. 
Siinkohal oleks väga sobilik rääkida ka kolesteroolist, kuid sellest teen juba järgmise postituse kui kõik makrotoitained on kirja saanud (veel on jäänud valgud).
Kokkuvõtlikult kirjutan siia rasvaallikad, mida võiks ja peaks iga inimene tarbida (kogus oleneb juba personaalselt inimesest). Sinu toidulaual võiks leiduda järgmisi rasvaallikaid: pähklid, seemned, õlid, avokaado (kasvab küll puu otsas, aga liigitatakse rasva alla!), kala, liha, muna, piimatooted, või. 
Rasvad on meie sõbrad ning nendega tuleb hoida teadlikku suhet, neid mitte üle tarbida ega ka alatarbida.  

Ilusat nädalat!
Mari-Anne

Kasutatud kirjandus:
T. Pitsi, K. Salupuu. 2018. "Tervislik toitumine."
T. Pau, M. Võsumets. 2018. "Teejuht makrotoitainete maailmas."
www.toitumine.ee

Meie peres süüakse sealiha väga harva. Mitte selle tõttu, et me pm sealiha ei tahaks tarbida, vaid kuidagi nii lihtsalt on välja kujunenud (tõenäoliselt selle tõttu, et minu isiklik maitseeelistus eelistab kanaliha erinevatest lihadest kõige enam). 
Kuna ma endale hetkel nädalatoite ette ei valmista, aga Olevile küll, siis iga kord teha kanahakklihast midagi (praadida toidule sisse, valmistada kotlette, teha pikka poissi jne), siis see on igav ja üksluine. Kanaliha vaheldub siis iganädalaselt veisehakklihaga. Seekord tegin seahakklihast kotletikesed talle teraviljale ja köögiviljadele lisaks karpi kaasa. 
Sealiha ei ole ma ostnud ka seetõttu väga tihti, sest mina pole meie poelettidel veel heade makrodega (loe valkude ja rasvade tasakaal) toodet leidnud, kuid nüüd on juba mõnda aega müügil väherasvane seahakkliha, millest ka käesolevad kotletid on valmistatud.

Kotletikeste jaoks läks vaja:
300 g väherasvast (7%) seahakkliha
1 muna
70 g riivitud suvikõrvitsat
1 suur sibul
maitsestamiseks soola ja pipart

Valmistamine: sega kausis muna ja hakkliha omavahel. Haki peeneks sibul ja riivi suvikõrvits. Sega lihale juurde. Maitsesta maitseainetega. Ei ole vaja lisada grammigi jahu ega vanal ajal kombeks saanud saia taigna sisse. Kõik seisab kenasti koos ilma teraviljata. Ka paneerida ei ole vaja (kuigi kõlab väga hästi, kui paneerida kotlette rukkijahus näiteks:))
Kuumuta pannil oliiviõli ning vooli peopesal väikesed kotletikesed ning prae mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Järgmine postituses kirjutan järgmisest makrotoitainest, milleks on rasvad...

Ilusat päeva!
​Mari-Anne

Hei tore lugeja! :) Järgmiselt pühendan oma postitused kolmele makrotoitainele, milleks on süsivesikud, valgud ja rasvad. Täna alustan kolmeosalise postituste sarjaga ning kirjutan süsivesikutest, millega on inimestel väga väga erinevad ja keerulised suhted. Süsivesikuid armastatakse, kuid teisalt kardetakse.
Milline aga võiks olla suhe süsivesikutega? Miks neid vaja on inimorganismile?  Kellele kui palju neid vaja on? Millised on süsivesikuteallikad? Kas süsivesikud on võrdväärsed suhkrutega?
Siinses postituses püüangi tuua Sinuni kõige olulisema, mida üks tervisest lugupidav inimene peaks teadma. 
Teeme kohe selgeks selle, et "suhkrud" ei võrdu mõistega "süsivesikud". Süsivesikud on lai üldtermin, millest vaid üks osa on suhkrud. Süsivesikute hulka lisaks suhkrule kuuluvad veel tärklis, glükogeen ja enamik kiudainetest. Siinkohal kiudainetest täpsemalt ega pikemalt ei kirjuta, sest see on omaette suur teema, millest kirjutan tulevikus kindlasti.
Süsivesikud jagunevad seeditavateks ja seedimatuteks toidusüsivesikuteks. Esimesed on glükoos ehk viinamarjasuhkur, fruktoos ehk puuviljasuhkur, laktoos ehk piimasuhkur, sahharoos ehk lauasuhkur, tärklis. Seedimatuteks on kiudained (tselluloos, inuliin, pektiin). Viimaseid inimkeha seedeensüümid ei lõhusta. Need lõhustatakse osaliselt seedetrakti mikroobide poolt. Seetõttu annavad ka kiudained vähesel määral energiat. Olgu ka öeldud, et praktiliselt kõik kiudained on taimse päritoluga. 
Kui palju peaks inimene süsivesikuid ühes päevas tarbima? Eesti toitumissoovituste kohaselt peaks inimese päevasest kaloraažist 50-60% moodustama just süsivesikud. Ehk kiire arvutus ütleb, et kui keskmise naisterahva päevane kaloraaž on umbes 2000 kcal, siis 55% süsivesikuid on sellest 1100 kcal. Ja kui nüüd grammidesse arvutada, siis 1 g sv = 4 kcal, siis 1100 kcal on 275 g süsivesikuid. Jällegi iga indiviid on teisest erinev, seega, kui inimene on aktiivse eluviisiga, teeb füüsiliselt rasket tööd, siis tema päevane kaloraaž on kõrgem ning seetõttu peab sööma süsivesikuid ka rohkem. 
Miks ei tohi süsivesikute osakaalu väga madalaks viia oma menüüs või hoopis süsivesikud eemaldada menüüst? Väga mitmel põhjusel. Süsivesikud on organismi põhiline ja kiire energiallikas. Meie aju vajab päevas ligikaudu 130 g süsivesikuid. Süsivesikud kuuluvad meie organismis rakkude, kudede, paljude hormoonide ja antikehade koostisesse ning süsivesikute piisav olemasolu organismis on eelduseks rasvade normaalsele ainevahetusele ning kiudained on vajalikud inimese seedesüsteemi korrashoidmiseks. Need on peamised põhjused, miks on süsivesikud meie sõbrad ja truud kaaslased. Kui inimene püüab vältida süsivesikute poolest rikkaid toidugruppe (täisteratooted, puu- ja köögiviljad ning marjad), väheneb ka kiudainete ning paljude vitamiinide ja mineraalainete saamine alla soovitusliku miinimumi, mis toob kaasa halva (nõrga) enesetunde, kõhukinnisuse ja palju teisi probleeme nahaga, juustega, küüntega jne.
Peamisteks looduslike süsivesikute allikateks on teraviljatooted (nt leib, pudrud), kartul, puuviljad, marjad, köögiviljad, piim. Tärkliserikasteks toitudeks on teraviljatooted, kartul ja teised mugulviljad ning osad köögiviljad (kaunviljad). 
Enamik toiduaineid, roogi ja jooke sisaldavad suhkruid. Mõned toidud sisaldavad suhkruid looduslikult, näiteks sahharoos, glükoos. Osa suhkrutest aga lisatakse toitudesse-jookidesse nende valmistamise käigus (nn lisatud suhkrud!).
Suhkruid ei pea kindlasti kartma! Küll aga võiksid teada lisatud suhkrute allikaid ning seeläbi vähendada nende tarbimist. Lisatud suhkruid sisaldavad peamiselt pagari- ja kondiitritooted, karastus- ja mahlajoogid (ole viimastega eriti ettevaatlik!) ning magustatud piimatooted (jogurtid, kohupiimakreemid, pudingud jne).
2000 kcal energiavajaduse juures lisatud suhkrute maksimaalne soovitus päevas on 10%. Sellise koguse saab juba kätte näiteks 125 g šokolaadist, poole liitrisest karastus- või mahlajoogist, 500 g magustatud kohupiimakreemist või jogurtist. Peidetud suhkruid sisaldavad aga ka peaaegu kõikvõimalikud poes müüdavad tooted: toorsalatid, müslibatoonid, leiva- ja saiatooted, maiustused jne. Seega on alati kindlam ja targem toidud endal kodus ise valmistada, kui sooviks on kehakaalu langetamine. 
Põgusalt kirjutan ka süsvesikute imendumisest. Nimelt need jagunevad järgmiselt: kiiresti imenduvad ja aeglaselt imenduvad. Aeglaselt imenduvad süsivesikud on head, kuna hoiavad kõhu kauem täis ning ei vii veresuhkrut kiiresti kõrgeks. Kiiresti imenduvad süsivesikud on samuti omal kohal juhul, kui on vaja pärast pikka sportimist kiiret energiat saada.
Tavainimesele, kes tegeleb kerge tervisespordina ning soovib kaalu kontrolli all hoida või kaalust alla võtta soovitan tarbida eelkõige aeglaselt imenduvaid süsivesikuid. Aeglaselt imenduvad süsivesikud on täisteratooted (täisterariis, täisterapasta, tatar, kaerahelbed, enamus köögivilju). 
Minu päevane energiavajadus on umbes 2000 kcal ja toon siinkohal mõned näited, millistest süsivesikuallikatest minu ühepäevane menüü koosneb: kaerahelbed, marjad, täisterariis/pasta, köögiviljad, 1-2 puuvilja, näkkileivad/riisigaletid. Lisaks muidugi valgu- ja rasvaallikad.
Kirjutan siia mõned näpunäited, millest iga inimene võiks kinni pidada aluseks võttes süsivesikute mõõduka tarbimise:
1. Hommikut alusta aeglaselt imenduvate süsivesikutega (kaerahelbed, leib);
2. Pudru peale lisa moosi asemel värskeid marju, nii väldid lisatud suhkrute tarbimist;
3. Vahepalaks söö puuvili, mitte šokolaadikomme või muid maiustusi ja magusaid müslibatoone;
4. Poest valmistoodete asemel valmista need ise, nii väldid paneeringuid ja lisatud suhkruid;
5. Asenda mahlajoogid ja karastusjoogid veega. Soovi korral mineraalveega;
6. Kohv ja tee tarbi ilma lisatud magustajata;
7. Kui sööd kooki või jäätist, palu endale tõsta väiksem koogitükk või osta poest väiksem jäätis.
Süsivesikud on head ja meie sõbrad seni, kuni me nendega üle ei pinguta või teisalt menüüst välja ei jäta. Siinkohal võib jällegi kirjutada, et oluline on MÕÕDUKUS! 
Ükski toit ei ole tervislik/ebatervislik või kasulik/kahjulik - ebatervislik võib olla inimese toiduvalik (kaasaarvatus portsjoni suurus), toitumine ja elustiil tervikuna. 
Järgmise postituse pühendan juba toiduvalkudele. 
Seniks sööge ikka süsivesikuid, kuid mõõdukalt ning vastavalt oma energiavajadusele!

Mari-Anne

Kasutatud kirjandus:
T. Pitsi; K. Salupuu. (2018). "Tervislik toitumine."
T. Pau; M. Võsumets. (2018). "Teejuht makrotoitainete maailmas. 
www.toitumine.ee